Ameerika parlamentaarne väitlus

Põhiomadused:

- eeskätt tudengitele mõeldud formaat
- kaks võistkonda – valitsus ja opositsioon –  mõlemas kaks liiget
- teema antakse 15 minutit enne väitluse algust, olulised on üldteadmised
- kuus kõnet ilma mõtlemisajata, kaks viimast kõnet pööratud järjekorras (valitsus alustab ja lõpetab)
- vaheküsimused
- reeglina plaaniväitlused

- Euroopas praktiliselt turniiridel ei kasutata

Ameerika p
arlamentaarses väitluses osalevad kaks kaheliikmelist võistkonda. Mõlemal võistkonnal on kolm kõnet – üks liige igast võistkonnast peab ühe väitluse jooksul pidama kaks kõnet. Kõnelejate järjekord ja kõneajad Ameerika parlamentaarses väitluses on järgmised:

Peaministri konstruktiivne kõne                               7 min

Opositsiooni liidri konstruktiivne kõne                       8 min

Valitsuse liikme konstruktiivne kõne                         8 min

Opositsiooni liikme konstruktiivne kõne                    8 min

Opositsiooni liidri kokkuvõttev kõne                          4 min

Peaministri kokkuvõttev kõne                                  5 min

Kuna väitlus simuleerib inglise parlamendi tegevust, on väitlusteemad üldiselt sõnastatud vormis: „Valitsus ...“, mispeale valitsus toob teema tõlgendusena välja mingi konkreetse seaduseelnõu (plaani), mille üle väitluse jooksul argumenteeritakse.

Eristatakse kolme liiki teemasid:

1) kinnine teema, kus valitsusele on sisuliselt ette öeldud, millise plaani ta peab tooma, näiteks  „Valitsus usub, et Gruusia tuleks võtta NATOsse“;

2) poolkinnine teema, kus on ette antud näiteks probleem ja lahendus jääb valitsuse valida, näiteks
„Valitsus tõstaks Eesti iivet“;

3) avatud teema, kus on ette antud mingi üldine põhimõte, millega valitsus peab olema kooskõlas, näiteks „Valitsus usub vabadusse“.

Valitsuse ülesandeks on mõelda välja teemaga kooskõlas olev plaan ja see ette kanda, opositsiooni ülesandeks on konkreetne seaduseelnõu ümber lükata. Sisulises mõttes on väitlus sarnane plaaniga kaasuste väitlustele Karl Popperi formaadis, mida on täpsemalt kirjeldatud eelmises peatükis.

Lisaks sellele, et valitsuse toodud plaan peab olema teemaga kooskõlas, on sellele veel kaks nõudmist:

  1. plaan peab praeguses olukorras midagi muutma ehk erinema status quost. Valitsusel on kohustus tulla välja millegi uuega, muidu oleks nende ülesanne liiga lihtne;
  2. plaan peab olema väideldav ehk ei tohi olla liiga spetsiifiline (alalt, millest ei saa nõuda, et keskmine ajalehti lugev inimene midagi oleks kuulnud) või üldse ilma olemasolevate vastuargumentideta ehk truistlik (näiteks on truistlik plaan „Valitsus lõpetaks süütute laste tapmise“, millele väidetavalt ei saa kuidagi vastu vaielda. Aga üldiselt tuleb truistlikke plaane väitlustes üliharva ette).

Kaasuse ülesehitamiseks kasutatakse parlamentaarses väitluses tavaliselt plaaniväitlusest tuttavat probleem-plaan-argumendid struktuuri.

Kõnelejate rollid

Peaministri ülesandeks on tuua välja selge plaan ja esitada selle toetuseks argumendid.
Opositsiooni liidri ülesanne on tuua välja pretensioonid valitsuse plaani suhtes, näiteks et plaan ei ole teemaga kooskõlas (seda nimetatakse vahel oravaks), on status quo või et plaan ei ole väideldav. Opositsiooni liider peab seaduseelnõu ümber lükkama nii hästi, kui ta oskab, tuues välja argumendid, mis peaksid olulisteks jääma väitluse lõpuni.
Valitsuse liikme
ülesanne on reageerida opositsiooni vastuväidetele, valitsuse liige võib tuua uusi argumente oma kaasuse tugevdamiseks.
Opositsiooni liige jätkab opositsiooni liidri alustatud kaasuse ümberlükkamist, võib tuua uusi argumente. Samas peaks püüdma hoida opositsiooni liidriga ühist joont, sest tema uutele argumentidele saab valitsus vastata alles peaministri kokkuvõtvas kõnes, kus uusi argumente enam tuua ei tohi.
Opositsiooni liidri kokkuvõte: toob välja peamised argumendid, miks opositsioon on väitluse võitnud. Uusi argumente tuua ei tohi.
Peaministri kokkuvõte: Toob samuti välja peamised argumendid, mis näitavad, et valitsus on võitnud. Ei tohi tuua uusi argumente, erandina võib vastata neile argumentidele, mis toodi  välja opositsiooni liikme kõnes.

Vahemärkused (points of information)

Kui Karl Popperi väitluses saab vastaste käest küsimusi küsida ristküsitluses, siis parlamentaarses väitluses on selleks vahemärkused. Vahemärkuse küsimiseks tõuseb väitleja püsti. Reeglina on tavaks saanud ka osutada ühe käega kõneleja suunas ja hoida teist kätt samal ajal kuklal, et kujuteldav parukas (sest väitlus imiteerib tööd Briti parlamendis, kus väitlevad lordid kandsid parukaid) maha ei kukuks ja ütleb: ”vaheküsimus”, ”küsimus”, ”märkus” või midagi sarnast. Kõneleja saab otsustada, kas võtta küsimus vastu (vastates näiteks ”jah, palun”) või lükata see tagasi (öeldes näiteks ”ei, aitäh”, aga võib ka lihtsalt käega märku anda, et küsija tagasi maha istuks). Kindlasti ei tohi vaheküsimust paludes mainida oma küsimuse sisu (näiteks tõusta ja öelda: ”Palun vaheküsimus Tšetšeenia kohta”), sest see annab juba edasi küsija mõtet, kuigi kõneleja võib otsustada vaheküsimust mitte vastu võtta.

Kui vaheküsimus on vastu võetud, tuleb selle sisu – kas küsimus või lühike lause – esitada kuni 15 sekundi jooksul, selle aja ületamisel on kõnelejal õigus küsijat katkestada. Vahemärkusi saab teha nelja esimese kõne ajal, vahemärkuste eest on kaitstud kõne esimene ja viimane minut (ajamõõtja koputab tavaliselt pärast esimese minuti möödumist ja enne viimase minuti algust korra lauale. Kõne lõppu tähistatakse kahe koputusega).

Iga kõneleja peaks oma kõne jooksul vastu võtma 1-3 vaheküsimust. Rohkemate küsimuste võtmine tähendab, et tõenäoliselt ei jõua ta kõne sisu piisavalt arendada, kõigi küsimuste tagasilükkamine aga seda, et kõneleja kardab vastaspoole küsimustele vastata. Mõlema eest karistatakse tõenäoliselt kõnelejapunktide vähendamisega. Soovitatav on vahemärkus vastu võtta mitte keset oma mõtet, vaid enne üleminekut uuele mõttele. Kui soovite küsimust vastu võtta, kuid enda mõte on pooleli, võib küsijale öelda, et lõpetate mõtte ja võtate ta küsimuse seejärel vastu.

Vaibakõned

Avalikel parlamentaarsetel väitlustel (näiteks turniiri finaalis) tehakse tihti „vaibakõnesid“ selleks, et ka publik saaks väitluses osaleda. Vaibakõnesid võivad teha vabatahtlikud publiku liikmed enne opositsiooni ja valitsuse kokkuvõtvaid kõnesid. Vaibakõned peavad olema lühikesed (soovitatav aeg on kaks minutit). Väitlejad ei tohi vaibakõnedes räägitut oma lõpukõnedes kasutada ning kohtunikud ei arvesta väitluse hindamisel vaibakõnedes välja toodud argumente.

Vaibakõnedeks sõnaõiguse andmiseks palub väitluse spiiker (keegi, kes kõnelejaid sisse ja välja juhatab, nagu ka parlamendi spiiker) kõnelema vabatahtlikke publikust, kas valitsuse või opositsiooni poolt või lihtsalt üldiselt teema kohta.

Kohtunikutöö

Kohtunik peab ennast parlamentaarses väitluses kujutama ühe parlamendiliikmena ja väitluse lõpus otsustama, kas ta hääletab eelnõu poolt või vastu. Oma isiklikku seisukohta küsimuses ei tohi siiski arvesse võtta, otsustama peab selle üle, kumb pool tegi väitluses paremat tööd. Kui kohtunikule ka tundub, et valitsuse plaaniga ei ole võimalik väitlust võita, tuleb siiski vaadata, kas opositsioon suudab selle piisavalt ümber lükata.