Juhised väitlemiseks Karl Popperi väitlusformaadis

Koostanud Peakohtunike Koda (september 2009)

Selle aasta esimesel kohtumisel otsustas Peakohtunike Koda ellu viia juba aastaid planeeritud muudatuse, mis kaotab erinevuse plaaniga Popperi ja väärtusepõhise Popperi väitlusformaadi vahel. Antud õppematerjal on mõeldud lugemiseks väitlusega juba varem tegelenud väitlejatele, et selgitada muudatuse tagamaid ning anda juhiseid uue muudatusega kohanemiseks. Tegemist ei ole tegelikult üldse väga suure muudatusega - endiselt on lubatud läheneda väitlusteemadele niimoodi, nagu te olete harjunud väärtustepõhises Karl Popperi formaadis tegema, kuid lisandunud on võimalus teemat veidi loovamalt tõlgendada ja definitsiooniga teemat mõistlikult kitsendada ning plaani element sisse tuua. Oluline on mõista, et väärtuspõhine ja plaanipõhine Karl Popperi formaat ei ole sisuliselt üldse nii erinevad, et neid oleks tarvis eraldada. Ka igas väärtuspõhises KP teemas on sees idee selle rakendatavusest ning kuigi väärtuspõhise KP puhul ei ole siiani väitlejad  otseselt välja toonud plaani, on üldine plaan tihti olnud peidus nende definitsioonide sees. Järgnevalt selgitamegi veidi põhjalikumalt muudatuste tagamaid ja seda, millised on põhilised erinevused nn vana ja uue lähenemise vahel.

NB! Antud õppematerjal on mõeldud selgitavaks lugemiseks ja sisaldab endas kaugemale minevamaid soovitusi kui Karl Popperi ametlikud reeglid.

Miks?

Antud reformil on mitmeid põhjuseid. Kõige tähtsam neist on minetada arusaam, et plaani- ja väärtuspõhise KP formaadi puhul on tegemist erinevate formaadiga. Iga teema eeldab endas tegelikult mingisugust plaani või vähemalt arusaama sellest, kuidas mingisugune idee ühiskonnas tööle hakkab. Nagu juba enne mainitud, siis olgugi, et väärtusepõhistes teemades on seni olnud võimalus enda mudelit/plaani väga vähe täpsustada, on igas väärtusepõhise KP teemas sees ka idee rakendatavusest. Kuigi väitlejad ei ole otseselt välja toonud plaani, on üldine plaan olnud peidus nende definitsioonide sees.

Näiteks teema puhul „Suitsetamise keelustamine on põhjendatud“ võib jaatus defineerida järgnevalt: „Suitsetamise all mõtleme tubakatoodete müüki ja tarvitamist ning keelustamise all sellise tegevuse täielikku mittelubamist, nagu praegu tehakse narkootikumidega“. Olgugi, et jaatus ei vihja kordagi täpsemale plaanile, on definitsioonis peidus plaan või isegi eelnõu, mille puhul a) riik ei luba inimestel suitsetada b) inimesi tõenäoliselt karistatakse, kui nad tubakatooteid müüvad või tarbivad jne. Ka vana väärtuspõhise KP puhul saaks eitus kasutada kõiki üldisi rakendust kritiseerivaid argumente (nagu ta saaks plaanipõhises KP-s kritiseerida konkreetset plaani), nagu nt musta turu teke jms.

Plaanipõhine KP seevastu on põhimõtteliselt sisaldanud endas sarnast definitsiooni kui väärtustepõhine KP. Plaanipõhises KP-s on väitlejatel olnud lihtsalt võimalik oma lähenemist teemale plaani näol pisut rohkem kitsendada ja täpsustada kui väärtustepõhises KP-s definitsiooni.

Näiteks teema puhul „Suitsetamise keelustamine on põhjendatud“ võiks jaatus teha järgneva plaani: „Meie tahame suitsetamise keelustada nii, et nii tubakatoodete müümine kui tarbimine on kriminaalselt karistatav. Plaanime suunata raha ka praegustele sõltlastele sõltuvusest lahtisaamiseks ning lubaksime järgnevad 3 aastat ka nikotiiniplaastreid.“ Sõltumata sellest, et tegemist on plaaniga, saab jaatus kasutada kõiki väärtusepõhise KP põliseid argumente (indiviidi vaba tahe jne) ning lisandina natuke konkreetsemaid argumente (nt argument liiga karmide karistuste kohta).

Kuna aga plaani ja väärtuspõhise KP väitlusformaadi eristus on põhjustanud palju segadust ning Koja arvates on tegemist mittevajaliku eristusega, kaotataksegi selline erinevus ära.

Teine põhjus muudatuse taga on soov lasta väitlejatel tegeleda sellega, milles nad head on—väitlemisega. Uus muudatus lubab väitlejatel olla loovamad. See tähendab, et definitsioon muutub osaks väitlusest (olgugi et Koda ei soosi definitsiooniväitluste kunstlikku tekitamist). Selle all peetakse silmas seda, et kui tekib probleeme õiglase definitsiooniga, on mõlema võistkonna kohustus vastavalt poolele ära põhjendada, miks nende definitsioon on vastavalt mõistlikkuse reeglile kohasem ning kohtunik peab väitlust hindama mitte enda vaatenurgast vaid toimunud väitluse tulemusena. Olgugi, et selline võimalus on ka varem olemas olnud, peaks muudatus võimaldama definitsiooni edukamat ja laiemat kasutamist väitlusstrateegia osana. 

Kolmandaks on probleemiks olnud see, et meie tõlgendus KP-st on natuke vananenud, võrreldes teiste Ida-Euroopa riikide ning KP emaorganisatsiooni IDEAga.

Neljandaks on selline eristus soodustanud olukorda, kus väärtusepõhises KP teemade puhul tehti ainult n-ö väärtusargumente ning plaanipõhise KP puhul plaaniga seotud argumente. Tegelikult on mõlema variandi puhul võimalik ja kahtlemata arukas teha nii n-ö väärtuspõhiseid (miks midagi peab tegema põhimõtte pärast?) kui ka praktilisi argumente (miks see kedagi kuidagi mõjutab?).

MIS NÜÜD SIIS TEISTMOODI ON?

Lühidalt kokku võttes kaob ära eristus väärtusepõhise ning plaanipõhise KP formaadi vahel ning meistrivõistlustel saab jaatav võistkond valida, millises mahus ta teemat defineerib. Endiselt on lubatud läheneda teemale niimoodi, nagu te olete harjunud väärtustepõhises Karl Popperi formaadis tegema, kuid lisandunud on võimalus teemat veidi loovamalt tõlgendada ning definitsiooniga kitsendada. Kaob ära ka kohustus tuua väitlustesse sisse kriteerium.

Kuidas defineerida?

a. Kõige üldisemas mõttes, defineerides teemas sisalduvad mitmemõttelised või väitluses olulised mõisted. Põhimõtteliselt tähendab see vana väärtusepõhise KP definitsioone (vt eelpool toodud näide 1)

b. Natuke kitsamas mõttes, kasutades konkreetset mehhanismi, kuidas teemas sisalduvat ideed ellu viia. See tähendab, et teema defineeritakse plaanipõhise KP plaani osana (vt eelpool toodud näide 2). Plaani elemendi sisse toomine definitsiooni all ei tähenda seda, et väitluses peaks sõnaselgelt ütlema „definitsiooni all toon välja meie võistkonna plaani“ vms, tegemist on lihtsalt laiema käsitlusega definitsioonist.

Sellise defineerimise viisi puhul ei ole lahendatav probleem ega selle põhjus definitsiooni osa. Enam ei pea lähtuma plaaniga Popperi struktuurist probleem-põhjus-plaan-hüved. Saate olla loovamad ning sõltuvalt teemast ise otsustada, kas probleemi ja põhjuslikkuse teema on oluline või mitte. Kui probleemi ja selle põhjuslikkuse teema on tähtis, on soovitav see panna kaasuse algusesse enne definitsiooni. Samuti võib sellest rääkida enda argumentide (ehk hüvede) all, kuna tavaliselt on probleemi lahendus olnud ka tähtsaim hüve.

Nõuded definitsioonile

Plaani n-ö kolimisega definitsiooni alla ei muutu siiski nõuded definitsioonile. Definitsioon peab olema mõistlik - see peab olema mõistlikule inimesele ootuspärane ja ettenähtav ega tohi kitsendada teemat selliselt, et kaoks ära teema algne mõte. Jaataja ei pea võtma teemat sõna-sõnalt, vaid tema ülesandeks on suuta oma tõlgendust mõistlikult põhjendada.

Kui tuua definitsiooni all sisse plaani element, siis võib enda plaani spetsiifilisuse hindamiseks küsida järgnevaid kontrollküsimusi:

1. Kui ma oleks ise eitus ja kuuleks seda plaani esimest korda ilma metsiku ettevalmistuseta vastavas valdkonnas, kas ma saaks kasutada enda varem väljamõeldud argumente või mõistlikult neid mõtlemisaja jooksul tekitada?

2. Kas see plaan oleks õigustatud ka n-ö vana plaanipõhise KP formaadi all?

Kui vastasite kas või ühele neist eitavalt, ei maksa sellist definitsiooni kasutada.

Oluline on, et väitlus keskenduks argumentidele ning neid võite teha ikka nii nagu te neid alati teinud olete – tuua sisse nii printsiipidel põhinevaid argumente kui praktilisi argumente.

Mis saab kriteeriumist?

Edaspidi kaob ära ka kriteeriumi esitamise nõue, kuid väitlejad võivad siiski analüüsi käigus kohtunikele näidata, milline on tõendamiskoormis (üks kriteeriumitest,  mille alusel kohtunik hindab, kes võitis), millised on kõrgemalasuvad väärtused ja eesmärgid, mille nimel väideldakse ja kuhu argumendid viivad (nt ühiskonna heaolu, laste heaolu, vabam ühiskond, tolerantsus vms). Lihtsalt kaob ära formaalne kohustus kriteeriumit kasutada.

Aga eitus?

Ka eituse roll definitsioonide aktsepteerimisel sisuliselt ei muutu. Eitusele jääb igati õigus nii ebaausa definitsiooni peale protesteerida kui ka definitsioone jaatuse vastu ära kasutada. Kui eitus leiab, et definitsioon kitsendab teemat liigselt ning on nende suhtes ebaaus, tuleb neil oma seisukohta põhjendada. Oluline on meeles pidada, et eitusel tuleb olla valmis erinevateks lähenemisteks jaatuse poolt ning iga definitsioon, mis teemat kuidagi kitsendab, ei ole kohe tingimata ebaaus. Eitus peaks juba kaasust valmistades mõtlema, millised oleksid võimalikud teema tõlgendusvariandid ning kuidas neid ümber lükata.

KAASUSE STRUKTUUR

1. (STATUS QUO)  - vajadusel saab siin rääkida, mida näeb jaatus probleemina.

2. DEFINITSIOON (ID)

3. ARGUMENDID