Parlamentaarsed väitlused


Kui Karl Popperi väitlus on välja mõeldud Ameerikas sealse policy väitluse eeskujul, siis parlamentaarse väitlusformaadi tekkealuseks on Briti parlamendi väitlused. Parlamentaarses väitluses simuleerivad võistkonnad parlamendi tööd – jaatajaid nimetatakse valitsuseks, mille liikmeteks on peaminister ja valitsuse liige, ning eitav võistkond on opositsioon, mille esindajad on opositsiooni liider ja opositsiooni liige. 

Nagu päris-valitsuses (ja plaaniga Popperis), on valitsuse ülesandeks tuua parlamendi (ehk vastasvõistkonna, kohtunike ja pealtvaatajate) ette kindlal teemal koostatud seaduseelnõu ehk plaan ning näidata, miks selle plaani elluviimine oleks hea mõte. Opositsiooni ülesandeks on kohtunikke veenda valitsuse toodud plaani vigades.

Üldiselt tudengitele mõeldud parlamentaarne formaat on ülesehituselt Popperi formaadist keerukam ning eeldab suuremaid üldteadmisi. Võistkonnas on kaks liiget ning kõneajad on pikemad kui Popperi formaadis. Reeglina antakse parlamentaarsete väitluste teemad kätte 15 minutit enne väitluse algust ning võistkondade ülesandeks on plaan kokku panna oma teadmisi kasutades. Samuti puudub parlamentaarses väitluses kõnede vahel mõtlemisaeg.

Parlamentaarsed väitlused eeldavad ka kõnelejate suuremat kõneosavust ning on seega publikule tihtipeale atraktiivsemad. Ristküsitluste asemel saab parlamentaarses formaadis kõnede vahele küsimusi küsida, ning tihtipeale on väitluses oma roll ka publikul.

Parlamentaarse väitluse kaks peamist formaati on ameerika ja briti parlamentaarne väitlus.