ERMi turniiri teemamapp

22:43, 19. aprill, sigrid.solnik, Kommentaarid: 0
7. mail toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumis väitlusturniir teemal "Rahvusköökide UNESCO kaitse alla võtmine on põhjendatud". Teema võib esmapilgul tunduda natukene keeruline ja kindlasti on EVSi ajaloos olnud kergemaid väitlusteemasid, aga samas ei ole vaja lasta end heidutada. See on täiesti väideldav. Teemakohased artiklid, tõsi, on enamasti inglise keeles. Aga alljärgnevalt kirjutangi seda teemat natukene lahti - lahkan defineerimise küsimusi ning panen kirja, millest saab rääkida jaatuse, millest eituse poolel. Kui teil tekib küsimusi või veel enam - küsimused jäävad vastamata või tahate lihtsalt nõu küsida, siis kirjutage mulle (sigrid.solnik@debate.ee) ja proovin teid aidata :)

RAHVUSKÖÖKIDE UNESCO KAITSE ALLA VÕTMINE ON PÕHJENDATUD

UNESCO kaitse alla võtmise all on siin teemas silmas peetud rahvusköögi kandmist UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja (UNESCO list of intangible heritage: http://www.unesco.org/culture/ich/index.php?lg=en&pg=00011)

Eesti rahvakultuuri keskus defineerib kultuuripärandi kaitset kui selle elujõulisuse eest hea seismist ehk siis väärtustamist, hoidmist, hoolimist ja edasiandmist (http://www.rahvakultuur.ee/?s=999).

„Rahvuskööki“ võib siin teemas defineerida nii üldiselt, pidades silmas kõiki riike, kultuure ja rahvuskööke kui ka kitsamalt, kitsendades teema Eesti rahvusköögi peale. Siinkohal on õige rääkida traditsioonilistest toitudest, samas ei pea kinni jääma ainult verivorstide ja kaerakile temaatikasse, rahvuskööki kuuluvana saab vaadata ka kohukesi või piparkookide küpsetamist või suvist grillimise-toorsalati traditsiooni. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et (rahvus)toit ei ole väärtus omaette. Olulised on toiduga seotud sotsiaalsed praktikad ehk siis tegevused, traditsioonid ja kombed, mis toidu ja söömisega kaasnevad ning mida oleks keeruline ilma toiduta ette kujutada. Ehk siis kaitstes või väärtustades selle teema puhul rahvuskööki, kaitseme ja väärtustame rahvusköögi laiemat tausta – seda, kuidas rahvusköök annab kogukonnale muuhulgas identiteedi ja järjepidevuse tunde. Praegusel hetkel on ainsate rahvusköökidena UNESCO nimekirja kantud Prantsuse köök (http://www.unesco.org/culture/ich/index.php?lg=en&pg=00011&RL=00437) ja Mehhiko köök (http://www.unesco.org/culture/ich/index.php?lg=en&pg=00011&RL=00400). Soovitan soojalt need kirjeldused läbi lugeda. Sealt tuleb selgelt välja, kuidas konkreetsete toitude asemel kaitstakse ja väärtustatakse mingi toidukultuuri nimekirja kandmise abil palju komplekssemaid nähtuseid, mis ühendavad endas traditsioonid, toidu kasvatamise ja valmistamise tehnikad ning viise, kuidas, millistes situatsioonides ja koos kellega neid toite tarbitakse. Samal ajal võiks nii Prantsuse kui Mehhiko köök siinkohal olla näiteks, kuidas jaatus selles teemas mõistet „rahvusköök“ defineerida võiks.

Selle teema keskmes on kaks olulist küsimust, millele väitluse käigus tuleb vastus leida:

a)      Miks rahvusköök üleüldse oluline on?

b)      Miks tuleks just rahvusköök kanda just UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja, st kas ja miks on rahvusköök osa sellest, mida vaimse kultuuripärandi kaitse konventsioon defineerib kui „tavad, esitus- ja väljendusvormid, teadmised, oskused ja nendega seotud tööriistad, esemed, artefaktid ja kultuuriruumid, mida kogukonnad, rühmad ja mõnel juhul üksikisikud tunnustavad oma kultuuripärandi osana. Vaimset kultuuripärandit, mida antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale, loovad kogukonnad ja rühmad pidevalt uuesti, mõjutatuna oma keskkonnast, loodusest ja ajaloost, vaimne kultuuripärand annab neile identiteedi ja järjepidevuse tunde ning edendab seeläbi ka kultuurilist mitmekesisust ja inimeste loometegevust?

Kindlasti ei ole selle väitluse mõte väidelda teemal „mis on rahvusköök“? Kõik argumendid, mida nii jaatuse kui eituse poolt teha saab, kehtivad vaatamata sellele, kuidas täpselt rahvusköök üldiselt või Eesti mõttes kitsamalt defineeritud on. Seega ei ole mõtet lasta väitlustel minna nt selle peale, kas rahvusköök on ainult must leib ja kama või kuuluvad rahvuskööki koos musta leiva ja kamaga ka kohukesed ning hapukapsas. UNESCO kaitse alla võtmisel ei ole siinkohal suurt sisulist vahet. Ehk siis selle väitluse põhiline kese peaks peaks olema UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kandmise mõjust kultuurile, rahvale ja riigile.

Millest saab jaatus rääkida?

-          Toit ja toidukultuur kui iga rahvuskultuuri oluline ja lahutamatu osa. Kuidas tunnustades, väärtustades ja kaitstes toidukultuuri me ka tunnustame, väärtustame ja kaitseme rahvuskultuuri. Siit tuleks aga edasi jõuda selleni, miks rahvuskultuur oluline on – kuidas see on seotud inimese identiteediga, tema minapildiga. Kultuur õpetab meile, kes me oleme, õpetab meile, kuidas peab käituma, aitab meil maailma mõtestada, paneb paika väärtused ja annab meile uskumused. Kultuuri aineline osa, sh toit, seega on üks meie identiteedi väljendamise viise. Seega kui me tahame säilitada identiteeti, peame säilitama ka rahvuskööki. Eriti kehtib see mingitel tähtpäevadel söödava toidu puhul. Heaks näiteks on jõulutoidud – raske on ette kujutada jõule ilma verivorstita või piparkookideta. Jõululaua ümber istumisel on väga oluline koht meie jõulutraditsioonis. Aga jõulud pole ju lihtsalt püha iseenesest, vaid oluline perepüha. Seega sümboliseerib jõulutoit laiemalt jõule, need omakorda viitavad perekonnale ja väärtustavad perekonda. Perekond jällegi on igas kultuuris ülioluline, sest perekonnas me anname edasi traditsioone, perekond teeb meist selle, kes me oleme. Igapäevasemas kontekstis võiks näiteks tuua musta leiva – kas saab üldse ette kujutada Eesti kultuuri musta leivata?

-          Vaimse kultuuripärandi nimekirjas olemine aitab kaitsta rahvuskööke globaliseerumise negatiivsete mõjude eest. Võttes toidu UNESCO tasemel kaitse alla, me võtame väga kõrgel tasemel kaitse alla ka suure osa kultuurist ning seega ei lase traditsioonidel hääbuda, kuigi inimeste eluviisid võivad muutuda ega pruugi enam traditsioonide elus hoidmisele kaasa aidata.

-          Kuidas toidu UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja võtmine aitab tõsta inimeste teadlikkust nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil

a)      Kohalikul tasandil paneb teadlikkuse tõstmine inimesed oma toidukultuurist rohkem lugu pidama ja seega ka suurendab võimalust, et rahvusköögi kohta käivad teadmised ja toiduvalmistamise oskused ei vaju unustustehõlma. Samuti tuntakse oma rahvusliku kuuluvuse üle rohkem uhkust. Tihti on vaja ülevalt poolt tulevat tunnustust selleks, et inimesed mõtleks, et ahhaa, me oleme ka midagi väärt. Lihtsalt kaitsmise kõrval ongi oluline informeerimise ja tutvustamise idee.

b)      Rahvusvahelisel tasandil tõstab teadvustamine konkreetse piirkonna väärtust, mida saab muuhulgas ära kasutada ka turisminduses või nt erinevate rahastusprojektide kirjutamisel

Millest saab eitus rääkida

-          Kuidas rahvusköök ei ole alati kultuuri nii oluline osa, et selle kadumisega kaoks või muutuks kardinaalselt teistsuguseks terve kultuur. Prantsuse köögil võttis sinna nimekirja saamine palju aega, nende taotlus lükati kaks korda tagasi. Ehk siis isegi Prantsuse köök pole nii oluline. Eestil on vaimse kultuuripärandi nimekirjas ette näidata Kihnu kultuuriruum, Seto leeotamine ja laulupeod – seega peaks antud teema puhul Eesti rahvusköök olema vähemalt sama eriline, väljapaistev ning eestlaseks olemisele oluline, kuid kas ta on seda? Küsida võib, kas rahvusköögid tegelikult vastavad UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse kandmise kriteeriumitele (kriteeriumid on näha siin: http://www.unesco.org/culture/ich/index.php?lg=en&pg=00174)

-          Kas eelmisest punktist tulenevalt igasuguste suvaliste asjade UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kandmine ei devalveeri selle nimekirja väärtust ning lõppkokkuvõttes ei mõju negatiivselt neile nimekirjas olevatele kultuuriväärtustele, mis ka tegelikult olulised ja kaitsmist väärt on?

-          Kuidas kultuur ongi muutuv nähtus, kuidas see pidevalt areneb. Võttes mingi kultuuriaspekti UNESCO kaitse alla, me tegelikult soodustame selle konserveerimist, ühesuguse (ja taandarenenuna) hoidmist. Toidukultuuri puhul on seda esiteks keeruline teha ja teiseks – milleks seda teha? Võib väita, et kui kultuur ei arene, on ta surnud. Sest inimesed muutuvad ajas ja kultuuri ülesanne on eelkige olla olemas inimeste jaoks, mitte n-ö muuseumis säilitamiseks. Ja isegi kui me lubame konventsiooniga mingisuguseid muutuseid, siis kas kord kaitse alla võetud rahvusköök

-          Teisalt kas saab öelda, et osad rahvusköögid on paremad ja peaks olema UNESCO nimekirjas ja teised ei ole piisavalt head? On mõned köögid ja söögid siis tõesti „maailma parimad“, et neid nii palju kõrgemale tõsta (à la Prantsusmaa presidendi Sarkozy väide, et Prantsuse kööl on maailma parim ja seega väärt UNESCO nimekirja kandmist)? Kas toidu headus ei ole veidi subjektiivne kategooria? Kas vaimsete kultuuriväärtuste nimekirja puhul mängib rolli kultuuriaspekti reaalne väärtus ja olulisus või pigem kellegi subjektiivne arvamus ja oskus teha paremat lobbytööd – viimase variandi puhul ei nimekiri ju tegelikult ei õigusta ennast.

-          Loomulikult saab (ja peabki) eitus väitma, et jaatuse poolt välja toodud hüvesid nagu uhkus oma kultuuri üle või turism vms tegelikult ei tule

-          Samuti saab eitus küsida, palju see nimekirja võtmine ja kaitsma hakkamine maksma läheb, kust võetakse nii rahalised kui inimressursid ja kas see kõik on seda väärt?


Ja siin paar linki, millest võib kasu olla:

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: