KOV 2013 online väitluste kokkuvõte

13:53, 18. oktoober, margo.loor, Kommentaarid: 0
Eesti Väitlusselts ja Postimees jätkasid 2013. a. kohalike omavalitsuste valimiste ajal neli aastat varem alguse saanud online väitluste traditsiooni. Seekord oli kavas neli eelväitlust, kus iga Tallinnas valimistel osalev erakond sai saata oma esindaja linnavalitsuses võimuloleva Keskerakonna esindaja vastu.
Eelväitluseid hindasid Eesti Väitlusseltsi kohtunikud ning kõrgeima tulemuse saavutanud erakonnal oli võimalus saata oma linnapeakandidaat finaalväitlusesse linnapea vastu. Kuna üsna viimasel hetkel selgus, et linnapea siiski ei ole nõus eelväitlused võitnud IRLi linnapeakandidaadi Eerik-Niiles Krossi vastu astuma, siis finaalväitlust kahjuks seekord ei toimunud. Kõik eelväitlused aga leidsid plaanipäraselt aset ja nende pinnalt saab teha ka mõned kokkuvõtvad tähelepanekud. Loe ka kokkuvõtvat artiklit Postimehes.
  
Esimene tähelepanek on see, et online väitlused on oma nelja-aastase ajalooga ilmselt tõestanud oma tõsiseltvõetavust ja nõudlikkust argumentatsiooni osas. Kui eelmiste KOV valimiste ajal oli üsna selge, et mõned üleriigiliselt tuntud poliitikud tulid väitlusesse "mütsiga lööma", siis vahepealsete aastatega on selgeks saanud, et kui väitlejal ikka argumente ei ole, saab see väitluse käigus piinlikult selgeks. Jutuvahuga online väitlust välja ei kanna ja sellel on olnud kaks tulemust.  

Esimene tulemus on see, et väitluseid on keerulisem korraldada, sest paljud päevapoliitikast tuntud isikud ütlevad osalemise ära ning seetõttu on viimasel ajal väitlused toimunud pigem teemaekspertide kui juhtpoliitikute vahel. Seda trendi iseloomustab selgelt asjaolu, et eelväitluste parima tulemuse tegi oma valdkonna vaieldamatu ekspert, diplomeeritud arhitekt Yoko Alender IRLi esindajana. 2009. aastal saatis IRL oma seisukohti esindama Mart Laari. 

Teiseks tulemuseks on taustatiimide teke väitlejate kõrvale. Kui 2011. aastal oli Eerik-Niiles Kross vist esimene, kes pidas online väitlust autoroolis olles nii, et kogu kirjutamise tegi tema sõnade alusel tegelikult tema assistent, siis hiljuti toimunud KOV valimisväitluste ajal oli enamikul väitlejatel abiks üks või rohkem nõustajat, kes aitasid kirjutamise, sõnastamise ja tõestusmaterjali otsimisega. Ühelt poolt võib see tunduda veidi petlikuna, sest väitlus on ju välja kuulutatud kahe inimese vahelisena. Samas, kui taustatiimide töö viib rohkema tõestusmaterjali ja paremate argumentideni, siis muutub nii väitlus kui avalik diskussioon sellest kvaliteetsemaks ja see on väga hea asi. Ka võistlusväitlus, millest Postimehe online väitlused on välja kasvanud, on enamasti võistkondlik intellektuaalne sport. 
  
Mingeid selgeid piire mööda erakonnajooni tõmmata ei saa, kuigi võiks ju arvata, et nooremate esindajate ja veidi värskema poliitilise kultuuri kandjana on näiteks SDE esindajad tervikuna paremini argumenteeritud kui pikka aega linnas võimul olnud Keskerakond. Tegelikult on vahe ikkagi inimeste vahel. Nii nagu 2009. aastal tegid võrreldavalt hästi argumenteeritud online väitluse Jüri Ratas (KE) ja Sven Mikser (SDE), nii oli ka seekord Merike Martinson (KE) igati võrdne vastane Taavi Rõivasele (RE), kuigi viimane väitluse napi eduga võitis. Võrdsed punktid said kohtunikelt oma struktureerituse, argumentide loogika ja tõestamise eest sel aastal veel näiteks Taavi Aas (KE) ja Andres Anvelt (SDE).  
  
Lõpetuseks võrdlen toimunud online väitluseid võistlusväitlusega. Kuigi esimene on kirjalik ja teine suuline väitluse vorm, siis põhimõtteliselt on mõlemal pool väitlejate ülesandeks oma seisukohti võimalikult tugevate argumentidega selgitada. Ja argument tähendab mõlemal juhul väidet, mida selgitatakse loogiliselt ning tõestatakse näidete või faktidega. Ma arvan, et kui üks online väitluse osaleja panna ühe võistlusväitleja vastu kõnelema või kirjutama, siis üksikute argumentide tasandil oleks Yoko Alender, Taavi Rõivas või Merike Martinson võrdväärne vastane Eesti väitlemise meistrivõistluste paremikule. Eriti nüüd, kus taustatiimid on hakanud online väitlejatele tugevamat tõestusmaterjali välja otsima, millest Postimehe väitluste algusaastail pigem puudust tundsime. 
  
Vahe tuleks arvatavasti sisse mõtlemise struktureerituses, kus parimad võistlusväitlejad poliitikuid edestaks. Struktureeritust on lihtne tajuda, aga keeruline selgitada. Ütleme siis, et õppinud väitleja suudab viie minuti jooksul öelda välja kolm selgelt eristatavat argumenti, kus kuulaja saab aru, mis oli keskne väide, kus algas ja lõppes tõestus jne. Eesti poliitikule on täna pigem omane struktureerimata jutt, kus üks teema sulandub teiseks, tehakse vahele- ja kõrvalepõikeid ning millel tihti ei ole ühte selgelt jälgitavat, kandvat ideed. Mõistagi on ka sellest reeglist meeldivaid erandeid, näiteks jäi hiljuti Valimisstuudio Pärnu saates väga selge mõttestruktuuriga silma Andrei Korobeinik (RE), meie online väitlustes sai struktuuri eest kõvasti kiita Yoko Alender. Üldiselt aga on see koht, kus nii online väitlustes kui Eesti poliitilises diskussioonis laiemalt on üksjagu arenguruumi.  
  
Ülejäänud väitlejate omadusi - analüütilise mõtlemise kiirus ja retooriline kõnelejameisterlikkus - ei ole online väitluste puhul võimalik hinnata, sest arvuti ja kirjasõna vahendus sööb need ära. Mitmed väitlustes osalejad on ära märkinud, et online väitlus on väga intensiivne ja vajab hästi kiiret reageerimise võimet, samas on praktiliselt kõik sellega siiski toime tulnud ja pikemad viivitused Postimehe online väitlustes on haruharvad. 

Kokkuvõttes olen nii sisuliselt kui väitlustehniliselt 2013. aasta KOV valimiste online väitlustega rahul. Järgmise arengusammuna loodan näha seisukohtade struktuuri selgemaks muutumist ning samal ajal loodan, et väitlustes osalejad ei kaota oma isikupära. Lugejaküsimuste puudumine viimaste väitluste puhul viitab, et kui kõik väitlejad väga ühe vormeli järgi oma seisukohti esitavad, siis läheb asi lugejale igavamaks, kuna tegelikult soovitakse ju tajuda vahetult väitluses osaleva inimese isikupärast mõttearendust. Kuid ühiskondliku arvamusvahetuse arengutee tegelikult nii käibki - alguses on demagoogiline lahmimine, ühiskonna ja poliitilise kultuuri arenedes kujuneb välja argumenteerimisoskus, seejärel tekib stuktureeritud argumentatsioon ning lõpuks, kui eelmised sammud on muutunud loomulikuks, tekib julgus anda sellele kõigele veel ka isikupärane nägu ja tegu, mida saab siis näha näiteks Briti parlamendis. Karjuvad küll ja teevad kõvasti nalja, aga struktureeritult ja heade argumentidega. 
 
Eelväitlustes saadud kõnelejapunktide (KP formaadis) pinnalt kujunes järgmine pingerida:
  1. Yoko Alender - 27 punkti
  2. Taavi Rõivas - 25
  3. Andres Anvelt - 24
  4. Merike Martinson - 24
  5. Taavi Aas - 24
  6. Toomas Vitsut - 22
  7. Arvo Sarapuu - 21
  8. Martin Helme - 21

Tänan kõiki online väitlustes osalenuid, väitluste kohtunikke ja lugejaid, kes meile kaasa elasid! Valimiste järgselt jätkuvad online väitlused ühiskonnas olulistel teemadel, nagu tavaks, kord kuus. 

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: