Eesti Väitlusseltsi ajalugu

Eesti Väitlusselts loodi 1994. aastal Avatud Eesti Fondi programmina George Sorose algatatud avatud ühiskonna liikumise raames. 1998. aastal sai meist iseseisev mittetulundusühing. Oma tegutsemise algusest on Eesti Väitlusselts igal aastal korraldanud suvekooli, alates 1996. aastast toimuvad keskkoolide ja 1999. ülikoolide Eesti meistrivõistlused.

Täna on Eesti Väitlusselts üleriigiline, enam kui 1000 liikmega vabaühendus, kelle argumenteerimisele üles kutsuval häälel on arvestatav kaal nii haridusmaastikul, koolitusturul kui ühiskondlikus arvamuskultuuris. Aastate jooksul oleme koostöös avaliku ja erasektori partneritega viinud läbi sadu projekte ja üritusi. Oluliseks koostööpartneriks ja rahastajaks on läbi aastate olnud haridus- ja teadusministeerium.

Mõned olulisemad sündmused, EVSi ajaloost:

  • 2004. aastal korraldas väitlusselts Roostal ülemaailmse väitlusorganisatsiooni IDEA kahenädalase suvelaagri, kus osales 250 inimest.
  • Samal aastal valis  Eesti  Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit Eesti Väitlusseltsi aasta parimaks mittetulundusühinguks. 
  • 2008. aastal korraldas Eesti Väitlusselts Tallinnas Euroopa ülikoolide meistrivõistlused parlamentaarses väitluses, millel osales üle 500 inimese.
  • 2009. aastal andis EMSL EVSile valimiskampaania ajal alanud projekti Märka argumenti läbiviimise eest aasta teo auhinna.
  • 2012. aastal aitas EVS käivitada väitlustegevust mõnedes Kagu-Aasia riikides.

Eesti väitlejate saavutused

Eesti väitlejad on kahel korral võitnud Euroopa meistritiitli inglise keelt teise keelena kõnelevate võistkondade koosseisus. 


Ülevaadet nii rahvusvahelistel kui kodustel turniiridel paremaid tulemusi näidanud väitlejatest saate näha siit.


Eesti Väitlusseltsi ajaloo sõlmpunktid

Lõpetuseks võite lugeda ülevaadet Eesti Väitlusseltsi ajaloo sõlmpunktidest, mille organisatsiooni 10. juubeli pidustuste puhul aastal 2005 koostas kauaagne Eesti Väitlusseltsi liige Katrin Aava. 

"Ajalugu on alati konstruktsioon, mille käigus ühiskonnas domineerivad grupid kirjutavad kokku just sellise jutu, mis õigustaks nende positsiooni ja mõjuvõimu. Keskendutakse teatud sündmustele ja teatud isikutele, keegi lõigatakse välja, midagi jäetakse alati tagaplaanile. Ajalugu kirjutatakse alati võitjate keeles. Seetõttu vabandan enda subjektiivsust. Eesti Väitlusseltsi ajaloo kirjeldamiseks võtan kasutusele kolm faasi, mis on iseloomulikud ka ühiskonna arengule. Nendeks on mütoloogiline, ideoloogiline ja kriitilis-ratsionaalne faas. 

Mütoloogiline faas

Mütoloogilist faasi iseloomustab kõrge poliitiline mobiilsus, inimeste koondumine massiliikumistesse, rahvakogunemised, karismaatiised liidrid, sümbolite ja rituaalide rohkus, loosungid, müütide kujunemine. Liikumistes osalemise ajendiks ei ole inimeste ratsioonalne kaalutlus, vaid emotsionaalne pühendumine.

Mütololoogilise faasi keskne tegelane on karismaatiline kõneleja Mihkel Rebane, kes innustab ärksaid õpilasi väitlusega tegelema. Väitlusliikumist tajutakse oma aja kontekstis revolutsioonilise liikumisena, seetõttu juhivad väitlusliikumist mehed ning liikumisega ühineb ka palju noormehi.

EVSlased vastandavad end totalitaarsele haridussüsteemile, koolides võideldakse oma uue ideoloogia eest, kannatakse teisitimõtlejatena, märtritena. Esimesed suuremad keskused on Viljandi ja Tallinn. Liikumisega ühineb erakordselt tugev õpetajate kaader - emakeeleõpetajate uuendusmeelsem osa. 

Ideoloogiline faas

Selles defineeritakse väärtusmõisted, mütoloogilise tähendusega sugestiivsed sümbolid asenduvad poliitiliste ideoloogiate võtmesõnadega. Argumentatsioon on seotud eelkõige ideoloogiliste põhjenduste kui tegeliku eluga. Avalikus debatis domineerib vastandamine ja sallimatus erinevate vaadete suhtes. Pettumus poliitikas ja demokraatias on ideoloogilises faasis osaliselt paratamatu, sest rahva ootused olid ju kõrged, müüdid osutuvad tegelikus elus realiseerimatuks. Lisaks sellele suurendab usaldamatust lokkav korruptsioon, kuritegevus ja kihistumine.

Väitlusseltsis algab tugev vastandumine - ideoloogiline võitlus. Geograafiliselt kujuneb jõujoon eelkõige Viljandi ja Tallinna vahele. Väitlejad tegelevad identiteedi otsimise ning oma diskursuse kehtestamisega. Suvelaagrisse tullakse tumeda ülikonnaga, välismaal väidelnud tahavad enda käes hoida tõe monopoli. Faasi kulminatsiooniks võib pidada Rahvusraamatukogus finaalis selgelt vastanduvaid kahe ideoloogia esindajaid - pintsaklipslased Tallinnast ja boheemlased Viljandist.

Ideoloogiline faas on väitlusseltsi ajaloo kõige konfliktiderohkem aeg, mil kõik on sõjas kõigiga: õpilased on sõjas õpetajatega, äärelinn vastandub kesklinnale, Tartu tudengid on sõjas Tallinna tudengitega, sõda toimub ka juhatuse sees. Karepa laagris võistlevad omavahel Põhja- ja Lõuna-Eesti. Sõjakirves maetakse ning ajalooga püütakse ära leppida.
Kuhu kadus see huvitav ideoloogilis-imagoloogiline vastasseis? Kas protestiliikumisena alustanud Sikureinu liikumine äärealalt keskmesse, perifeeriast võimu juurde sümboliseerib hetkel pintsakliplaste kaotust? Kui kuulata sikureine kõnelemas, võib kuulda nende kõnemaneeris tuntavalt ka vana tuttavat tikikate idiolekti. Tundub, et 10 aasta jooksul on väitlejatel kujunenud sarnane kõnelemismaneer, mida on täpselt raske kirjeldada, aga see väljendub nii sõnavaras kui hääletooniga mängimises jms. Endist vastuseisu ei ole enam, sest ühisosa on leitud ja see kujunes muust olulisemaks ehk võib ilmselt rääkida ühisest EVSlasi siduvast identiteedist. 

Kriitilis-ratsionaalne faas

Kriitilis-ratsionaalses faasis kujuneb tegelik demokraatlik kultuur. Kogu poliitiline diskursus omandab ratsionaalse iseloomu, erinevaid osapooli ühendab argumentatsiooni aluseks olevate väärtuste läbipaistvusel ja tunnustatusel põhinev kommunikatiivne eetika. Vastaspoole ideoloogiliste siltide kleepimise asemel muutub tähtsaks eri poolte huvide sõnastamine ja väitlus, mille sihiks on positsioonide selgitamine ning ühist huvi pakkuvate sihtide korral nende saavutamise võimaluste võrdlus.

Millal täpselt sinna jõuti, on raske määratleda. Selge on aga see, et 2004. aasta suve rahvusvahelise suvelaagri korraldamise ajaks oli EVS juba kriitilis-ratsionaalses faasis. Kindlustunde annab teadmine, et väitlusseltsi juhatus suudab rahastada kõiku olulisi projekte, tegutsedes ilma kisa ja kärata, aga efektiivselt.

Järelkasvu eest hoolitsevad tudengid, kes erinevates Eestimaa koolides rahvavalgustajate-misjonäridena väitlusideel surra ei lase. Meistrivõistlustele sõidetakse kolme bussiga nagu vanasti Sorose kuldaegadel. Kadunud pojad tulevad liikumisse tagasi ehk see, kes küll vahepeal väitlusseltsist loobuda on proovinud, peab leppima tõdemusega, et mitte tema ei vali, vaid ta on juba aastaid olnud välja valitud."

Retoorika ajalugu

Demokraatlik ühiskond on kõne- ja väitluskunstile parim kasvulava. Sõna jõudu saab kaasaja tehnika võimaluste juures oluliselt suurendada. Mikrofon, raadio, televisioon, erinevad meediakanalid võimaldavad edastada nii suulise kui kirjaliku teksti lühikese ajaga paljude inimesteni. Kaasaja demokraatliku ühiskonna olulisemad kõne- ja vaidluskunsti lavad nagu vanasti Kreekaski on parlament ning kohtusaal. Kõne- ja väitluskunst hoogustusid Euroopas ja Ameerikas koos demokraatia arenguga. 

Murrangulised hetked ühiskonnas toovad esile kuulsad kõnelejad, kes sõnastavad oma ajastu sõnumi ning tehnika areng on aidanud sellel laiemat kõlapinda leida. Nt väga olulise tähtsusega olid II maailmasõja aegsed raadiokõned Winston Churchillilt ja Charles de Gaulle`ilt. 

Loe Katrin Aava artikli retoorikast tervikuna