Sõjaline sekkumine siseriiklikesse konfliktidesse inimõiguste kaitseks on põhjendatud

13:33, 01. aprill, sigrid.solnik, Kommentaarid: 0
2010/11 õa keskkoolide Eesti meistrivõistluste veerandfinaalide, poolfinaalide ja muidugi grande finale teema tõlgendamisest ning jaatava ja eitava poole ülesannetest kirjutab III etapi peakohtunik Inga Jaagus.

Praeguste formaadireeglite puhul ei saa ette öelda, kas tegemist on väärtuspõhise või kitsendusi nõudva teemaga, valiku peavad võistkonnad ise tegema. Peamiseks kriteeriumiks on ikkagi väideldavus - lubatud on nii põhimõttest rääkimine kui kitsendused, eeldusel, et need on mõlema poole suhtes ausad. Samas selle teema puhul ma näen, et oluline on just printsiip.

Näen, et keskne küsimus väitluses võiks olla, kas üldse ja millises olukorras oleks sõjaline sekkumine teise riigi siseasjadesse ehk siseriiklikesse konfliktidesse õigustatud. Kas inimõiguste kaitsmine on/ei ole see eesmärk, mis pühitseb abinõu... MIKS?

Jaatus võiks/peaks loomulikult täpsustama, mida näevad nemad inimõigustena ning inimõiguste rikkumisena ning mida peavad silmas sekkumise all. Jaatus ei pea ütlema, et sõjaline sekkumine on üks ja ainuõige vahend sellises olukorras, vaid võib nõustuda, et see on muidugi ekstreemne lahendus, mida tuleks vältida, aga et just inimõiguste rikkumine oleks see erandlik olukord, kus sellise äärmusliku vahendi kasutamist saab põhjendatuks pidada.

Eitus saab üldpõhimõtte tasandil loomulikult kaitsta ideid, et suveräänsus on "püha", et sõjaline sekkumine ei ole kunagi õigustatud, eriti inimõiguste/inimeste kaitsmise valguses, ja toob kokkuvõttes ainult negatiivseid tagajärgi. Samas ei pea eitus sõjalist sekkumist kui vahendit välistama, nõustudes, et mingis olukorras on see põhjendatud. Eitus ei saa panna jaatusele kohustust kaitsta sekkumist kõikjal ja igas olukorras, sest väidelda võiks pigem põhimõtte üle, kas ja miks võiks sekkuda. 

Lisa kommentaar

Email again:
Nimi:
E-mail:
Kommenteeri: