Retoorika ajalugu

Retoorika Antiik-Kreekas

Kõnekunst on sama vana kui keel. Retoorika algeid tunti juba Egiptuses, Babüloonias ja Assüürias. Vana-Kreeka orjandusliku demokraatia tingimustes omandas vaba kodaniku kõne ühiskonnas väga olulise tähenduse, mis tagas ka kõnekunsti õitsengu. Kuna kõikide oluliste eluvaldkondade jaoks oli oma eestkostja, siis oli ka oraatoritel oma jumalad, kelle poole pöörduti. Veenmisjõu, aga ka võrgutamiskunsti jumalanna oli Peitho. Kõnekunsti seisukohalt oli oluline ka Hermes - jumal, kes oskas igast olukorrast välja tulla ja seetõttu kõnekunsti ja mõtlemisjumal ning koolide kaitsja. 

Alates 5. saj. teisest poolest hakkasid Kreeka linnriikides, eelkõige Sürakuusas ja Ateenas kujunema avaliku kõne kindlad põhimõtted. Üldtunnustatuks sai seisukoht, mille kohaselt avalik kõne pidi kuulajaile midagi selgitama, neid innustama, pakkudes samal ajal oma täiusliku vormiga ka esteetilist naudingut. 

Esimene kõnekunsti õpik pärineb Sitsiiliast. Selle olevat koostanud 5. saj. eKr Sürakuusa kreeklased Korax ja Tisias, aga see pole säilinud. 4. saj eKr oli atika kõnekunsti õitsengu aeg. Retoorika eesmärgiks ei olnud, nagu märgiti juba antiikajal, mitte mingi tõe tõestamine, vaid pigem kuulajate veenmine ühe või teise väite õigsuses. 

Vana-Kreekas olid esimesteks tasulisteks vaidlus- ja kõnekunsti õpetajateks 5.-4. sajandil eKr tegutsenud sofistid. Sofistide tegevus langeb Ateena demokraatia õitseaega, mil nii sise- kui ka välipoliitilisi küsimusi arutati kõnekoosolekutel. Millise otsuse rahvahulk tegi, sõltus olulisel määral sellest, kui veenvalt oraatorid üht või teist seisukohta esitasid. Seetõttu pidasid sofistid oma põhiülesandeks retoorika ja eristika (väitluskunsti) õpetamist. Professionaalsed sofistid rändasid mööda Kreeka linnu ning õpetasid inimestele, kuidas vaidlustes oma seisukohti tulemuslikumalt kaitsta. Sofistide arvates ei saa kõneleja eesmärk olla tõe avastamine, kuna puudub tõe kriteerium, vaid kõne veenvus. Veenda saab aga ainult meisterlikult koostatud kõne. 

Kuulsaim sofistidest oli Protagoras (u. 480-410 eKr), kes professionaalse retoorikaõpetajana hakkas ka oma õpetuse eest raha võtma. Teda võib pidada ka esimeseks väitlusõpetajaks, kuna ta pani oma õpilasi teema poolt ja vastu väitlema. Hilisemad sofistid, kasutades seda, et sõnad on kahe- ja mitmemõttelised, hakkasid tegema pettejäreldusi, mis olid mõeldud välise efekti saavutamiseks ja kuulaja hämmeldusse ajamiseks. Siit tulenes ka sõna "sofism" tähendus, mis viitas ettekavatsetud väärale järeldusele, seega olid sofismid mitmesugused pettevõtted ja püünisjäreldused. Tihti püüti sündmusi välja kiskuda mingist kontekstist ja kindlatest seostest. Näiteks:

Varas ei taha omandada midagi paha.
Hea omandamine on hea.
Järelikult soovib varas head.

Sofistide tegevus tekitas tugevat vastuseisu. Nende tegevust kritiseeriti ka seetõttu, et olukorras, kus mingit tõe kriteeriumit pole, ei suudeta kriitilisel hetkel milleski kokku leppida ning selline ühiskond võib osutuda kergeks saagiks välisvaenlastele. 

Ka Sokrates polnud nõus sofistidega, väites, et nad tegelevad vaimse prostitutsiooniga. Sokrates leidis, et sofistid petavad oma õpilasi - nad ei õpeta neile mitte voorust, vaid oskust elus edukalt hakkama saada. Sokratese enda meetodit nimetatakse dialektiliseks. Sõna dialektika (kr dialektik - vestluskunst) tähistas vestluskunsti, oskust vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et tulemus oleks probleemi sügavam mõistmine. Sokrates pidas kõneleja eesmärgiks tõe otsimist vestluse ja vaidluse abil. 

Platon oli Sokratese õpilane. Erinevalt sofistidest arvas Platon, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast. Ta oli otsustavalt relativismi vastu nii eetikas kui ka tunnetusõpetuses. Platon uskus, et on võimalik teada, mis on õige ja hea. Igal juhul seadis ta erinevalt sofistidest inimestevahelise suhtlemise ja kõnelmise eesmärgiks tõeotsingut - vaidlus ja kõnekunst peavad teenima üldisi huve. Kõnekunsti puhul rõhutas Platon tõe tunnetamise vajalikkust. Tunnetades asjade olemust, jõuab inimene neist õigele arvamusele, tunnetades aga inimhinge olemust, saab ta aga võimaluse veenda ka teisi. Platoni arvates kõnekunst peab teenima ühiskondlikku huvisid ning kõneleja eesmärk on otsida tõde. 

Kreeka kõnekunsti üldistatud teooria esitas vanaaja suurim mõtleja, filosoof ja teadlane-entsüklopedist Aristoteles(384-322), kes oli omakorda Platoni õpilane. Aristoteles koostas 355. a eKr teose "Retoorika", kus ta formuleeris kõnekunsti olemuse - kõne sisu peab avalduma ka selle vormis. Kõne eesmärk on esitada oma ainest uskumisväärselt. Ta käsitles avaliku kõne keelt, stiili ja ülesehitust, pannes erilise rõhu kõne selgusele. Aristoteles arvas, et väitlus-ja kõnekunsti ülesanne on iga kõnealuse asja suhtes veendumuse kujundamine. Ta seadis kõneleja eesmärgiks tõe otsimise, kindlatele loogikareeglitele tuginev vaidlus peab olema eelkõige tõe tunnetamise vahend. Õige mõttetehnika küsimusi käsitles Aristoteles oma teoses "Analüütika", kus ta esitas oma järeldusõpetuse e. süllogistika. Aristoteles arvas, et kõneoskust on vaja eelkõige selleks, et inimene saaks ennast kaitsta ja õiglust võidule aidata. 

Antiikaja suurimaks oraatoriks peetakse Demosthenest (384-322), kes jõudis silmapaistva kõnemeisterlikkuseni erakordselt visa ning sihikindla harjutamise teel.Tema kõnesid iseloomustab retooriliste väljendusvahendite osav kasutamine, hea stiil, loogika ning argumenteerimisoskus. 

Retoorika Roomas

Roomlased võtsid üle kreeka kõnekunsti saavutused ja kohandasid neid oma oludele. Nad hindasid kõrgelt elava sõna ilu, väljenduse täpsust, stiili lihvitust ning esineja meisterlikkust. Roomas peeti kõrgema hariduse kõige tähtsamaks koostisosaks retoorikat. See tagas edu rahvakoosolekul, senatis ja kohtus. Iga roomlane, kes tahtis teha poliitilist karjääri, pidi kõnekunsti tundma. 

Vabariigi perioodil püüdsid üldharidusliku ettevalmistuse saanud noored roomlased õppida kõnekunsti tuntumate riigimeeste või advokaatide juures, jälgides või jäljendades nende esinemisi. Viimast lihvi saadi kas Rooma kreekakeelsetes retoorikakoolides või siis Ateena, Rhodose, Efeose, Pergamoni või Aleksandria vastavates õppeasutustes. Esimesed ladinakeelsed retoorikakoolid loodi Roomas 2. sajandil eKr. 

Vabariigi viimastel aastakümnetel elab Rooma kõnekunst üle oma kõrgperioodi, mil sõnakunstist sai poliitilise võitluse vahend. Keisririigi aegu mandub kõnekunst ilutsevate ülistuskõnede pidamiseks. On iseloomulik, et silmapaistvad Rooma oraatorid olid ühtlasi ka poliitikategelased. Näitena võib nimetada Brutust, Caesarit ning eelkõige Cicerot. 

Varasemast ajast sai kuulsaks kõnemehena väljapaistev riigimees ja kirjanik Marcus Porcius Cato (hüüdnimega Cato Vanem) (234-149 e.m.a). Ta taotles vanade rooma kommete sälitamist ning võitles küll innukalt, kuid lõppkokkuvõttes edutult kreeka mõjude leviku vastu. 

Erakordselt kõrgele tasemele viis rooma kõnekunsti vabariigi lõppjärgu poliitiliste segaduste ajal Cicero tegevus. Sellesse aega langes Catilina riigipöördekatse ja selle paljastamine, mille puhul Cicero pidas oma neli kuulsat kõnet Catilina vastu. Neid kõnesid loetakse Cicero retoorilise loomingu tipuks. Cicero kõnedest on kokku säilinud 30 (peetud kohtus, senatis ja rahvakoosolekul). Sisuliselt jagunevad nad poliitilisteks ja kohtukõnedeks, esimesed on peetud rahvakoosolekul või senatis, teised kohtus. Parim kõnemees Cicero arvates on see, kes kuulajate vaimu nii harib, lõbustab kui ka sügavalt liigutab. Cicero loomingul on olnud väga suur tähendus nii renessanssajastule kui ka kogu Euroopa hilisemale kultuurile. 

Antiikaegse retoorikakunsti saavutused võttis kokku Marcus Fabius Quintilianus (u 35-96), kuulus kõnemees, kes oli esimene rooma riigipalgaline retoorikaõpetaja. Tema teostest on säilinud 12 raamatust koosnev "Institutio oratoria" ("Kõnekunsti õpetus"), kus ta esitab ülevate nii rooma kui ka kreeka autoritest. Sellele lisandub väga hea stiiliõpetuse osa. Teosel on ka väga oluline pedagoogiline väärtus, kuna autoril oli 20 aasta pikkune retoorikaõpetaja kogemus. Täiuslik kõnemees Quintilianuse arvates on aumees, just vooruslikkus ja arukus on kõige hinnatavamad kõnemehe omadused. Quintilianus pidas oma eeskujuks Cicerot. Tema keel ja stiil olid samas sellised, et humanistide hulgas tekkis tüli, kumba tuleb lugeda suuremaks meistriks, teda või Cicerot. 

Retoorika keskajal

Retoorika mõju jätkus ka keskaja ladina koolides, kus see oli üks peamisi õppeaineid. Koolide eesmärk oli ette valmistada harituid preestreid ja munki. Kogu keskaegne õpetus jäi endiselt keeleõpetuse-keskseks ning hariduse ja teaduse keeleks kogu Euroopas ladina keel. Suurenes vajadus haritud inimeste järele, kuna kirik vajas õpetlasi, kes suudaksid teda kaitsta ketserlike vaadete eest, samuti vajati seadusetundjaid. Seetõttu tekkis vajadus ülikoolidejärele. Keskaegsetes ülikoolides on tähtis roll dispuutidel, kus arutati loengus kuuldut ja vaieldi loengus kerkinud probleemide üle. 

Antiikfilosoofide mõju keskaja ülikoolidele oli väga tugev. Akadeemilise vabaduse algust ülikoolis on nähtud Platoni Akadeemias ja Aristotelese Lütseumis, intellektuaalne vabadus oli keskseks ka Sokratese elus. Platoni ja Aristotelese vastasseis poliitilise ja religioosse võimu survele avaldas oma mõju ka keskaegsete kõrgemate õppeasutuste kujunemisel, eriti Pariisi, Bologna ja Oxfordi ülikooli puhul. 

Ristiusumaades jätkub retoorikatraditsioon jutluse näol. Ristiusu jutlus kujunes hilisantiigi kõnekunsti alusel. Samas on jutluse aluseks enne jutlust loetav Piibli tekst. Jutluse teoreetilised alused sõnastas Augustinus (354-430) 

Retoorika tähendus hakkab keskajast alates kitsenema seoses sellega, et retoorika areng liigub kirjalike tekstide valdkonda. Seda nähtust kiirendab trükikunsti leiutamine. Keskaegsed reetorid kirjutasid ladina keeles. Erinevates rahvuskeeltes hakati kirjutama alles 16.-17. sajandil ning seda soodustasid renessanssideed. 

Renessanss, reformatsioon ja M. Luther

Kui retoorika muutus juba keskajal väga oluliseks, siis suurima tõuke selle arengule annab renessanss, eelkõigereformatsioon. Ka renessansi ajal oli keeleõpe, sealhulgas ka retoorika hariduse olulisim osa ja see kestis kuni 20. sajandi alguseni. Renessanssajastu eeskujudeks olid Cicero, Quintilianus, aga ka Aristoteles. 

Trükikunsti leiutamisega Gutenbergi poolt 1445. aastal avanevad enneolematud võimalused informatsiooni levitamiseks, samas aga algab koheselt ka inimeste veenmine kirjalike tekstide vahendusel. Üheks selliseks näiteks ongi reformatsioon. Kogu hilisem keskaeg ja ka Lutheri-aegne 16. sajand oli ägedate vaidluste aeg. Akadeemilised dispuudid etendasid hiliskeskaegsetes ülikoolides olulist rolli. Renessanssajastu kesksemad väitlused toimuvad katoliiklaste ja protestantide vahel. Tolleaegsed tähtsad otsused nii võitluses Roomaga kui ka hilisemas reformatsioonisises võitluses tehti just dispuutide põhjal. Eriline tähendus oli dispuutidel reformatsiooni läbiviimisel linnades. 

Marthin Lutheri kõnekunst oli suunatud "nii südamele kui mõistusele". Luther oli üsna emotsionaalne ning teda süüdistati madala keele kasutamises. Tema pärandisse kuuluvad ka lauakõned, mis on ülestähendused tema sõnavõttudest nii peolauas kui ka kodusemas ringis. Rahvuskeelne kõnekunsti areng algab reformitud kiriku kantslikõnedest. 

Vastureformatsioon

Retoorika omandas 17. sajandil erakordse tähenduse seoses katoliikliku vastureformatsiooniga. Pärast Lutheri algatatud reformatsiooni pidi katoliiklik kirik oma mõjuvõimu suurendama. 1500.-1700. aastani ilmub 193 kiriklikku kõnekunsti teost, mis on eriti viljakas aeg retoorika ajaloos. Tolleaegsed teoreetikud vaidlesid selle üle, kas kirikus tuleks jutlustada "lihtsas stiilis" või "suures stiilis". Mõlemad stiilid pärinesid kreeka ja ladina klassikalistest ettekirjutustest: "suure stiili" näited olid pärit Cicerolt ning "lihtsa stiili" näited atika traditsioonist. Cicerot jäljendavat stiili iseloomustas emotsionaalsus ja välised efektid, atika stiili eesmärgiks oli pigem argumenteerimine ning apelleerimine mõistusele. Barokkajastu eelistas loomulikult emotsionaalset stiili, mistõttu tolleaegne jutlus oli ülespuhutud, teatraalne, väliseid efekte taotlev. 

Tolle aja pateetilise jutlusega kaasnesid visuaalsed ja dramaatilised efektid. Näiteks hoidis jutlustaja käeulatuses surnupealuud, millele pani pähe erinevaid peakatteid - mütse, parukaid, kiivreid, kroone. Mõni jutlustaja pidas surnupealuuga dialoogi. Kuulajate psühholoogiliseks üleskütmiseks loeti kuulajaskonnale ette taevast või põrgust saabunud kiri. 

Nii nagu protestandid nii hindasid ka katoliiklased väga kõrgelt väitluskultuuri. 16. sajandi usuvaidlustes esindasid katoliiklasi vahel ka jesuiitide ordu liikmed. Selle asemel, et "eksinuid" vägivallaga tagasi tuua, eelistasid jesuiidid kõnelda sellest, mis ühendab, jättes kõrvale lahutavad asjaolud. 

Valgustusajastu ja Prantsuse revolutsioon

Valgustusajastule oli iseloomulik ratsionalism, sügav usk mõistuse jõusse ja inimväärikusse. Uus ideoloogia esitas kõigi hinnangute peamise kriteeriumina mõistust. Ideaaliks sai ratsionalistlik maailmakäsitus. Sügav veendumus, et ideed muudavad maailma, pani valgustajaid ka uusi ideid propageerima, mistõttu seati eesmärgiks hariduste ja teadmiste levitamine - rahva valgustamine. Hakati rohkem tähelepanu pöörama nii laste kui ka kogu rahva harimisele ja kasvatamisele. Kuna kirjaoskjate arv suurenes ja trükitud kirjasõna levik hoogustus, vähenes suuliselt edastatud informatsiooni osakaal ning suurenes võimalus inimesi mõjustada kirjasõna kaudu. 

Prantsuse revolutsiooni käigus kerkivad esile hiilgavad kõnemehed Danton ja Robespierre, kes tänu oma veenmisoskusele suudavad saavutavada väga suure võimu, hiljem aga revolutsioon õgib oma lapsed ning enamik Prantsuse revolutsiooni liidritest leidis oma lõpu giljotiini tera all. Kui mõlemad Prantsuse revolutsiooni aegsed kõnemehed olid koolis saanud retoorikatunde, siis järgmisel sajandil aga ühiskonna ootused haridusele muutuvad ning seniste humanitaarkooolide kõrvale tulevad 20. sajandi alguses reaalkoolid. 

19. sajandi lõpul hakkas retoorika omandama halvustavat tähendust ning retoorikaõpinguid kaotasid oma senise tähenduse. See oli pika protsessi tulemus, mis sai alguse renessansiajastust, mil retoorikaõpetusest kujunes üsna ühekülgne Cicero stiili jäljendamine. Rünnak ei olnud mitte kõnekunsti vastu üldse, vaid tegemist taaskordse aasia ja atika stiili konfliktiga. Kui renessanss- ja klassitsismiajastu antiigiihalus toetasid kreeka ja rooma eeskujudele toetuvaid retoorikaõpinguid, siis romantismiajastu vastandas end klassikaliste normide matkimisele ning see oli üks põhjus, miks retoorikaõpingud kaotavad oma tähenduse. 

Retoorika mõiste oli sajandite jooskul kitsenenud, keskendudes eelkõige stiilile. 19. sajandil pejoratiivse e halvustava tähenduse omandanud retoorika saab aga uue tähenduse ja rakenduse 20. sajandil 

Eestikeelse kõnekunsti algus

19. sajandist on pärit ka esimesed eestikeelsed kuulsad kõned. 1860. aastate rahvuslikul ärkamisajal kerkis esile silmatorkavaid kõnemehi. C. R. Jakobson pidas oma kõige kuulsamad poliitilised kõned "Kolm isamaa kõnet" 1868. aastal "Vanemuises". Ta pakkus oma kõnes välja uue Eesti ajaloo kontseptsiooni, mis vastupidiselt baltisakslaste omale idealiseeris muistset priiuseaega kui valgust ja kirjeldas sakslaste võimutsemist kui pimedust. Karismaatilise kõnelejana oli Jakobsonil kuulajatele väga tugev mõjujõud. Teda kuulati meelsasti ning talle enesele esinemine ka meeldis, pidas ta palju kõnesid tolleaegsetes seltsides. 

Teine väga oluline ärkamisaegne kõnemees oli kirikuõpetaja Jakob Hurt. 1869. aastal toimunud I üldlaulupeol pidas Hurt programmilise kõne, kus esitas rahvusliku liikumise põhisuunad järgnevaks kümnendiks. 1870. aastal pidas Hurt kuulsa kõne "Meie haritud ja õpetatud meestest", kus ta sõnastas väikerahvusliku elutunnetuse ja eesti rahva ajaloolise kutse - Hurt juhtis tähelepanu sellele, et me ei saa mitte suureks arvult, vaid väikerahvas peab vaimult suureks saama. Hurt agiteeris edukalt oma arvukate kõnede ja kirjutistega inimesi rahvaluulet koguma. 

Kõnekoosolekud Eesti Kirjameeste Seltsis ning ja põllumeeste seltsides harjutasid tolleaegseid kõnelejaid ja kuulajaid populaarteaduslike loengutega, vaidlused Eesti Aleksandrikooli komiteedes aga vaidluskultuuriga. Sedasi pandi alus eesti retoorikatraditsioonidele.
 

Retoorika areng 20. sajandil

Demokraatlik ühiskond on kõne- ja väitluskunstile parim kasvulava. Sõna jõudu saab kaasaja tehnika võimaluste juures oluliselt suurendada. Mikrofon, raadio, televisioon, erinevad meediakanalid võimaldavad edastada nii suulise kui kirjaliku teksti lühikese ajaga paljude inimesteni. Kaasaja demokraatliku ühiskonna olulisemad kõne- ja vaidluskunsti lavad nagu vanasti Kreekaski on parlament ning kohtusaal. Kõne- ja väitluskunst hoogustusid Euroopas ja Ameerikas koos demokraatia arenguga. 

Murrangulised hetked ühiskonnas toovad esile kuulsad kõnelejad, kes sõnastavad oma ajastu sõnumi ning tehnika areng on aidanud sellel laiemat kõlapinda leida. Nt väga olulise tähtsusega olid II maailmasõja aegsed raadiokõnedWinston Churchillilt ja Charles de Gaulle`ilt. 

60ndatel võitles Martin Luther King mustanahaliste õiguste eest, propageerides oma kõnedes vägivallatu võitluse põhimõtet. Ta korraldades rohkesti meeleavaldusi, pidas seal jõulisi kõnesid, mille mõju ühiskonnas oli enneolematult võimas. Loomulikult kuuluvad sajandi silmapaistvate kõnemeeste hulka ka Lenin, Hitler ja Castro. 

Euroopaliku väitluse kodumaaks võib lugeda Inglismaad, kus on väga pikaajalised väitlustraditsioonid Oxfordi ja Cambrigde ülikoolidest. Inglise parlamentaarse kõnekunsti ajalugu ulatub juba 17. sajandisse ning edukate kõnelejatena jäävad ajalukku sellised nimed nagu O. Cromwell, E. Burke, W. Pitt vanem ja noorem. 

Alates 1911. aastast, mil suureneb alamkoja mõjuvõim Suur-Britannias, kujunevad välja omanäolised ja värvikad briti parlamendi väitlustraditsioonid, mis kujunesid sageli üsna ebadžentelmenlikuks, kus vastase isiku ründamine, siltide külgekleepimine ja muu säärane demagoogia olid üsna tavalised nähtused. Inglismaal on paljudes ülikoolides oma väitlusklubi, mille koosolekuruum on sisutatud alamkoja eeskujul. Inglise parlamendiväitluse traditsioonist on ka väga tugevalt mõjustatud kaasaegne tudengiväitlus Suur-Britannias ning samas harrastatav keskooliõpilaste väitlus. 

17.-18. sajandil juurdus ladinakeelne retoorikaõpetus Inglismaa eeskujul ka Põhja-Ameerika haridussüsteemis. Esimesed väitlusseltsid kujunevad 19. sajandi keskel ning esimene ülikoolidevaheline väitlus toimub 1892. aastal. Ameerika Ühendriikides on väitlus mänginud väga olulist rolli poliitilises võitluses. 19. sajandi kuulsaimad väitlusi toimus 1858. aastal A. Lincolni ja Douglase vahel. Väideldi orjuse kaotamine üle. 20. sajandil on televisioon võimaldanud väitlusi korraldada juba väga suurele auditooriumile. 1960. aastal väitlesid presidendikandidaadidRichard M. Nixon ja John F. Kennedy neljal korral poliitilistel teemadel ja seda jälgis ühtekokku 80 miljonit inimest. Paljud ajaloolased hindavad nendel väitluste määravat mõju Kennedy võidule. Ka viimastel Ameerika presidendikandidaatidel tuli pidada televäitlusi väga suurele auditooriumile. 

Sõnavabaduse ja vaba turumajanduse tingimustes on maailm avatud kõikvõimalikele kõnelejatele. Suurema mõjujõu ühiskonnas aga saavutab ikka see, kelle sõnu rohkem usutakse. Sellest, kuidas retoorika abiga kõneleja oma mõjujõudu saab suurendada, tuleb juttu järgmises peatükis, kus on vaatluse all demagoogiavõtted. 

Artikli autor: Katrin Aava
Kõik õigused reserveeritud. Teksti kasutamine ilma korrektsete akadeemiliste viideteta keelatud.